Huh

Eile hommikul päris vara sõitsin Maa Konna Haige Majja ja läksin aga ukse taha kraapima, et tehtagu mind nyyd ometi 10 aastat noorem... tervemaks. Et neil olla imerohte ja võlusõnu. Lahked prõuad lasid mu kohe tuppa ka, pakkusid peenemat särgikest ja mõnusat kyljealust. Pärast 3 tundi kestnud asjatamist ja 50 vereproovi andmist kärutati mind sõbralikult suurde valgesse tuppa ja hakati aga joovastavaid jooke otse veeni kallama. Rahvast sebis mitmesugust, kõlas ka hoiatavat terase kõlinat, aga kes seda õigel hetkel märgata oskas. Muusikat kahjuks ei pakutudki. Ja siis tabas mind korralik mäluauk, ärgates olin yhes teises toas, kõht lõhki lõigatud, pea paks.

Mul OLI olnud mitu põgenemisvõimalust.

Ja siis oli juba hilja.

Täna hommikul siiski ajasin kargu alla ja tulin ruttu kodu ära. Käisin poes, toitsin kanad, kytsin pliiti, tegin koerale pudru valmis. Nyyd vedelen keset hoovi päikese käes lamamistoolil, nikerdan kinnastele sõrmi ja imen hapupiima, sest päris toite ei tohi. Lõbustused, nagu nt halumasina lohistamine, keelati kõik ära. Aga praegu on mul sellest jumala ykskõik,  sest kõht valutab ja minu erakollektsiooni valuvaigisti ei taha mõjuda. Kurat teab, mida need nugadega onud mu kyljest ära nysisid, kuni ma õndsat joomaund magasin.

Inimene ja masin

Inimene on kunstnik. Talle öeldakse, et tee nyyd midagi ägedat ja kõvade näitajatega. Tööd jätkub nädalateks ja tulemus saab olema vinge.

Ka teine inimene on kunstnik. Ta teeb asju, milleks on vaja neidsamu kõvade näitajatega riistu. Paraku need riistad on iseloomuga ja kaks kõva kivi kulutavad teinekord päevi, et minimaalnegi jahu, ee,  teineteisemõistmine ja töötulemus saavutada. Ja täiuslikuks see kõigest hoolimata ei liigitu. Sest kymne anduriga masin teeb sinu pakutavate, näiteks õmblusniitide ja kanga paksuse, kohta selliseid järeldusi, mida sa uneski näha ei oska, aga iga jumala eraldi töö juures, kuigi samadest materjalidest, kipuvad need veidi erinema ja see mõjutab tulemust. Ja on suhteliselt lihtsaid õhukesi asju, mida kompuutermasin normaalselt menetleda ei suudagi, sest ebayhtlane materjal tekitab tema agregaatides segadust, mida mehhaaniline masin iial ei tunne. Meeldiv tutvuda, ma siis arvestan sellega.

Kõrvalepõikena mainin ära, et ka uuemad kui 17 aastat vanad autod on saadanast, sest nad on täis meie kliimas ootamatult surevat elektroonikat. Kui minu 20-aastased volkarid mulle asju ytlevad, siis tean, et neil on tõsi taga, aga tuttavate isegi päris uued poest ostetud autod on nagu hullumaja kinnine osakond. Ja inimesed maksavad kõvasti peale selle eest, et ei saa normaalselt tööl käia.

Ränt õuver.

P.s. eelmise kolmaba põrguskäigu järel vajab mu mälu uuendamist. Kuna teha eriti midagi ei jõua, palki tõsta ja, siis ajaviiteks kraamin siin-seal, otsin ja leian näiteks õmblemise tööpoes vanu varandusi. Ja ma mõtlen tõesti VANU. 3-4 aastat ja vanemaidki karpides peidus olnud asjakesi, kaste, mis seest palju suuremad kui väljast, suuremaid töid, mis riiulis teiste all täiesti ja täiuslikult meelest läinud, ja käpatäite kaupa juppe, mille jaoks oli vaja spessäl tööriistu ja erilist kannatust. Noh, nyyd on mul ka need olemas, vahepeal sain ju hypikuravi tulemusi nautida... kuni selle talveni napilt pool aastat. Rõõmustan nagu laps, kui leian yhe korvi ja kangapaki alt Kärpsed ning tikkimismasina, sest see on ju imeline ajatäide nendeks nädalateks, mis kuluvad lõikuse ootamisele ning seejärel sellest paranemisele. (Oleme aus, kogu aiaarmastuse ja kauni kevade juures, aiatööd oma asendi tõttu ei sobi, kuradi ebamugav ja valus on kykitleda ja selle juures veel midagi teha ka, muude suuremate tööde kohta sama). Aga mul jäi põrgusse maha hea tykk õppimisvõimest ja lyhimälust, nyyd ma olen loll nagu lauajalg ja lasen liugu lihasmälus olevatel oskustel, muus osas peavad juba abivahendid aitama. See väsitab ja raiskab aega, tulemused tulevad venides, kunded on juba päris närvilised. Eriti see pyksata poiss.