21 aprill 2019

Hoogne

...orjamine käib. Avastasin talvel, et metsas on puud. Ja hiljem meenus teada-tuntud tõde, et kyttepuud ja ehitusmaterjal tulevad metsast. Lisaks selgus tõsiasi, et niisama, igaks juhuks ostet mootorsaed kõlbavad kyttepuu lõikamiseks imehästi. No ja põllu pealt võsa peab ka keegi nagunii ära lõikama. Ja tahaks hää lugejaga jagada ka rõõmu, et vanem poeg, kelle ma yleeelmine aasta oma suure saega puud lõikama õpetasin, on väga intelligentne ja õpivõimeline abitööjõud st langetajal ja pakulõikajal võsa jalustlõikaja ja jämedama puu laasija. Sest 2 majapidamise 12 (loe: kaksteist) kollet on meie kliimas suurema osa aastast iginäljased. Kuna talvel oli paks lumi ja varem metsapinnas jalameest ei kandnud, sest lodumets, yleeelmisest nädalast alles kannatas võsa kallale minna, siis nyyd tuleb veeta nii mõnigi palav päev kytet varudes.

Aga mul on ka tunded! Kerevalutunne näiteks. Ilm on soe ja ilus, peaks minema tilli, lilli ja redist kylvama, aga ei, kussa. Proovisin magada, valuvaigisti keresse ja teki alla. Aga siis lagunes abikaasil autokoristamise ajal tolmuimeja ära, varujuppi ta ei osanud ise leida. Häda kui palju. Siis oli tal vaja pritsipudelit, ka toda ta ei leidnud ise yles. Jälle häda. 

Ma vajan punkrit. Sooja, pehmet magamispunkrit. Praegune on kylmavõitu ja abitud pereliikmed jooksevad sisse-välja nagu Kuldhord.

16 aprill 2019

Võsa ja raginat

Õuemängude hooaeg algas ja järsku on töid nii palju, et tuleb igas suunas korraga joosta. Eilasida toimetusi on varnast võtta selliseid, et iga jumala päev on täiesti oma näo, töö ja teoga. Kui täna oli vaiksemat sorti päev, sest, noh, tuli kere tujudele järgi anda, siis eile sai metsikumalt myratud. 3 aastat tagasi maja ymber laiutav läbimatu okasvõsa on kogu majasleiduva tehnika abiga taanduma sunnitud, maapinnal nähaolevad erinevad võsast muru tegemise st kunagise hiilguse riismete pyydmise tööjärgud, põõsastesse visatud mädand kirsipuutyvedel kasvavad huvitavad seened ja lausa hingeravivalt sulnid roosad õhtud on nyyd ka hea lugeja silma ees.

13 aprill 2019

Segadus kaadrites

Maa on ära tahend, kuurivareme aluskivide yles otsimine, prygimägede koristamine jms kraamimine on juba võimalikud ennast yleni poriga määrimata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kes siis ei teaks, et see, kes kevadeti aeda astub ja koristama hakkab, on yks hoopis teine inimene kui sygisel labida varna pannud aednik. Hommikul oli mõnus päikese käes laudatagust päratut prygimäge revideerida. Siis jõudsin vettinud osani, jätsin tolle sodi tahenema ja läksin kõrvalasuva varemega mängima. Kui  siis kuurikivide otsimisest ja väljakaevamistel ylejäänud mulla ärakärutamisest ära väsisin, muld läks suure lillepeenra alumise otsa tõstmiseks, siis hakkasin eelmisest soojalainest pooleli jäänud taimevarte kraamimisega edasi tegelema.

Ja nii mõnegi hetke seisin otsata imestuses ja segaduses. Kes, kurram, pani siia selle pyvilille? Mis pärgel on nende siilikybarate nimed? Ja NEID sibullilli ei pannud ma siia kindlasti mitte, oh ei! 

Mõistatuse yks võti on aiandite sygiseste allahindluste ajal ostetud taimede potid yle vaadata. Sygisene aednik nimelt tassis igalt poolt, kus aga midagi uvitavat soodushinnaga pakuti, koju mitu pagasnikutäit puid ja muid lilli. Osa sai viisakalt lauda taha kompostihunniku kõrvale asetatud, osa igaks juhuks kiiresti ja ilma mäluharjutusi tegemata maha pistetud, ja siis tuli pikk talv, mille veidruste tõttu isegi paljud taimeperekondade nimed meelest ära läksid. Aga pikkamööda juba hakkab yht-teist selguma.

Pildil on täpselt aastatagune olukord laudavaremest vasakul ja kuurivaremest paremal, mõlemad on tänaseks palju siledamad. Kuna Guugel kustutas mu vanad pildid ära seoses sellega, et bloggeri pildid olid miskipärast Google+ keskkonnas, millest mul polnud sooja ega kylma, siis on vähemalt telefoni mälust hea võtta. Aga jooksva aasta pildi paneb siis, kui viimane kärutäis mädapalki ja sodi umbes sellelt kohalt, kus pildil seisab reha, on lännu, ja plats sile.

Progress, ta tuleb siiski.

11 aprill 2019

Ärakadund

Mu loomingulisele teele on ootamatult veerend tohutu takistus - kirjutusläppari akulaadija on kadunud. Ja lauluraamat-tahvel on ka lännu. Sest kuratteab, kes ja kuhu selle pistis. Raamaturiiuleid on meil ju rohkem kui 1...  ja igasugu tööde käigus tulevad pähe juba sellised laulud ja kujundid, mille kohta enam niisama "jama" öelda ei saa... Kuna ma olen yle nädala toas ainult õgimas, valutamas ja magamas käinud, siis on karta vajadust suurema tuhnimise järele. Odin, avita ja anna mulle juhet või siis juhetust!

Õues on kylm ja masendavalt pime, jälle kipuvad regressimõtted pähe. Nädala alguses olin 2 päeva täiesti sirakil ja valutasin, sest ravumid oli keegi JÄLLE ära pannud.

Kurat, ma ei salli sihukest miskommunikatsiooni. Tahaks soojemat ilma ja abivalmimaid lähikodanikke.

08 aprill 2019

Ei sõnagi

Sellest, mida ma nädalavahetusel tegin. Muidu mõni hakkab jälle meheks pidama ja oh seda õudu, kui naised meestetööde kylge oma käed ajavad, maailm läheb hukka sedasi, yks õige naine on ikka naiselik, õrn ja kaunilt abitu, ennem kylmetab ja nälgib kuuse all, aga oma loodusseaduste poolt paika pandud naiselikku palet ei mineta.

P.s. seda sai õige mitu rummi, liitrit, detsibelli, volti ja kilomeetrit. Esmaspäev on mul seekord eriti bluu.

P.p.s. hea lugeja ikka mõistab, et ma ei nori mitte just tema, vaid hetkel valitsevate poliitiliste jõudude sõnavõttude kallal. Mingid väga 19. sajandi tegelased on hakanud viimasel ajal häbenemata veidraid sõnavõtte meediasse paiskama.

04 aprill 2019

Naiskysimus

Yks hea lugeja väljendas seoses tööde iseloomuga arusaamatust, et kas siinkirjutaja on mees või naine.

Kuna olen edukalt teostanud mitu synnitust ja kannan riigiasutuste registrites ema nimetust, siis olen bioloogiliselt naine. Täpsustan, mulle see meeldib päris hästi. Aga kuna ma kasvasin yles pehmelt öeldes iseseisvana, siis on soopõhise tööjaotusega asi lihtne - kõik tööd, mida mina teen, on naiste tööd. Iga naine teeb, mis tarvis, kui elu nõuab. Minu elu nõudis perele katuse pea kohale hankimist, mis aga paraku on yks hoopis teine pikk lugu, aga paraku on katusele lisaks vaja ka nt puukuuri ja selle jaoks palki, mida oli kuuseheki seest käepärane võtta.

Oh, elu on igasugu tööde tegemist nõudnud ja kas see on nyyd muu rahva silmis meeste või naiste töö, mind ei kõlguta - tehtud peab see saama, sest muidu.

Veel yks positiivne asi. Eelmise satsi kuuskede otsast tuli kõvasti käbisid ja lapsed mängisid, et ma olen lõkkekurivaim ja tegid mulle käbidest võluringi ymber. Kui mäng ja lõke otsa said, ladus tytar ringi selliseks ilusaks päikeseks. Ma täna kohe ekstra vaatasin, et seda töö käigus katki ei teeks.