19 juuni 2018

Käisin jälle luuletamas

Yhes väikeses linnas, kus ei ole rokiklubi, bluusiõhtuid ega metalbändide festivali, käisin koos 2 viisaka ja tuntud luuletaja, sisendusjõulise Triin Tasuja ja joviaalse Lauriito Meriloo esinemiste vahele esinemas. Bluusikirjanikuna esitasin loomulikult parandamatut bluusi. Kuna asja vaatama oli tulnud ka Kivisildnik ja kuna mul oli yle pika aja esimest päeva ravumite topeltannus vereringes, läks kitarriosa täiesti perse, "see on tal närvidest", aga seeeest esmakordsele ettelugemisele tuli yks uus lugu. Teiste muude hulgas.
"Sarviline saunamees"
Ja parem 1 pilt kui 250 sõna.

09 juuni 2018

Veidrad ajad

Andku mu vanad ja vähem vanad sõbrad ja tuttavad andeks, et ma viimasel ajal järjest rohkem levist väljad olen. Elu veidrused on mu ysna ära kulutanud ja mälu on mul nii hõre, et psyhhiaatrid ja muud doktorid kirjutasid mulle topeltkanguses ravumid ja keskmise puude. Komplektis lylisamba ja kaelaprobleemidega teeb see kokku siis isiku, kes suudab kyll olla kaine autojuht, aga sõidule peab aju eraldi kaasreisijana kaasa võtma, st pereliikme, kes aitab asju meelde tuletada. Naljakas, aga ysna sitt.
See-eest aga on väga, väga ilus ja soe suve algus.
Kurat, ma unustasin jälle sinised tyrgi oad maha panna.

31 mai 2018

Segasemad lood

Soe on nagu juulikuus. Terved orjavad nagu jaksavad, haiged on vähem haiged, pidev kõrgrõhkkond teeb põrutatud pead selgemaks ja paneb kitarrid paremini kõlama. Lilled õitsevad ja tyrgi oad kasvavad sama kiiresti nagu pesemata nõude virn neil päevadel, kui ma pereliikmeid sõidutan, kellega on vaja arstidel käia, kellele invavarustust hankida, kellel... Ah, mis siin ikka, raha autopaaki ja muudkui sõida.
Kevadel oli juttu sigarikarbikitarrist. Põhiliselt tegin ma selle ise valmis, joonised, lõikamised, kaela voolimise, kokku liimimise ja mängimapaneku, pojale andsin käsitsi lihvimise tööd, põletusaparaadi ja ilunaelte löömise. Oli tore ja järgmises elus teen kindlasti veel mõne pilli.


23 mai 2018

Ilusad kirjud veidrikud

Lisaks nendele taimedele, mille liike, sorte ja istutamise fakti mäletab kyll sygisene aednik, aga mitte pärast pooleaastast talvevaikust asja juurde asunud kevadine aednik, on terve hulk neid, mis ilmuvad maa seest eelmise perenaise mälestuseks, puhaku ta rahus. Näiteks mitmed sibullilled, paar pojengi, talunelk ja ytlemata visad tulbid:

Soe päike on maikuust varasema varakevade asemel korraliku varasuve. Muru tuleb juba kandilise jõhviga niita ja põõsad kasvavad nagu hullud ning värvuvad ylimalt sordiomaselt erksalt, nagu nt antud mustsõstar (kas Marmorata v Colorata, ei mäleta, lööge või maha.)

Sel suvel on palgatööle mineku ja rahhhateenimisega veelgi halvemad lood kui varem, sest ma olen muutumas sauruseks. Selg on kange, ei luba liigutada ja valuvaigisteid kulub hobuseannustes. Yhe päeva juba käisin tööl, seejärel olin 2 päeva aige. Nii et jäävad tagasihoidlikud kodused lõbustused varemete, segaste pereliikmete, mägisibulate, mädapuidu ja maasikataimedega. Pääleselle, labidavarrest paremal on endine prygi ja mädapuidu hunniku alune, mille ylimalt kobe ja rammus muld ootab veel yhe kasvuhoonekarkassi kokkupanekut, sest nii head mulda ei saa ometi muru alla matta.

Viimane artikkel - rohimisest. Mul on sisuliselt uudismaa, mille kultuuristamine tähendab mitmekordset sygavat läbikaevamist, sest pikkade visade ja sygavale pugenud juurikatega pysikrohttaimed nagu kassitapp, naat, orashein, kerahein, timut. Eelmisest suvest ei piisanud ja nyyd läheb teine. Ma tahan aastakymnete eest maja ees asetsenud ja viimaks umbrohtunud ning taraenelat täis kasvanud lillepeenra lõpuks ometi välja kaevata, sest vana perenaise pojengid, kirsipuud ja nelgid ning enelapõõsa alt leitud 2 liiliat tekitasid mõtte, et ilmselt on see olnud aia kõige soojem koht ja järelikult saan ma siin kasvatada värvilisi tyrgi ube, näiteks.
Urgitsen ja kaeverdan ja leian siit-sealt jalutama läinud taimi. Ei taha mina neid ära kõblatada, las olla mõni tootsi taim kah nt siilikybarate ja remontantse maasika hõimu vahel.

Kui ei oleks neid äraneetud sääski, siis ma ausaltöeldes koliksin oma voodi ka õue, uksetaguse terrassi varikatuse alla. Talvega kogunenud koli hakkab sealt lahenema, õues on valge ja soe. Aga kuramuse inimsööjad putukad!

16 mai 2018

Hirmus lugu

Yts käy mu takan
Luur, nii et ma silmänukast näe
Kavval om, tiid mu kombit ja viise
Valgõ päävä aig ja õdak ja yy.
Tuu hõikas - kassa saat!
Tuu teedä' and - nyyd om hukan.
Tuu kärk - kae', määne sa olõt!
Tuu kõssas - är no uutkugi, tuu ei olõ' su jaos, mine' istu' sennä nukka ja olõ' vaiki.
Tuu arvas, et ma tedä ärä' ei tunnõ' ja alati tii, mis kästäs, ku aga kiäki hõik.
A ma silmänukast näe,
Kuulõ ja tunnõ ärä', et tuu um mu uma hirm,
Mu perit pelgämine, opit oht
Ja vannu vari, ei muud.

14 mai 2018

Väliköök ja teisi muinasjutte

Siinmaal on kombeks, et vana puitu ja lammutamisest jäänud puupilpaid ei aeta suurde lõkkesse, et siis viisakaid halupuid osta. Vaid pärast päevatööd, kui mõnus väsimus kontides ja valu liigestes, võtan mina Pätsu-aegsetest kõrvalhoonetest seda viimast ja hakkan ebastandardses st maa seest leitud tellistest nö tulekoldes tegema pulgalõket, seejärel asetan oma kohale malmpanni, millele asetan seda, mis parasjagu käeulatusse satub, ning siis võib muu maailm oma poed kinni panna, sest päikeseloojang, elus tuli, ainult hädavajalikud köögiriistad st nuga ja taldrik, rõõm uuendustest, puhas õhk ja hea seltskond, täpsemini - selle puudumine.
Täna jäi õhtusöök hilja peale, sest päeval oli palju sebimist, ja, kurat võtaks, sääsehooaja algus.

10 mai 2018

Ja tõuseb taeva poole

Misasja?
Ikka vanade aegade mälestus. Hakkab looma mõte kaunimast kodust. Ei, ma ei pane tapeeti. Hoopis ostlesin uue muruniitja, istutasin veel puid, aga kõige ajamahukam ja lõppematum, nagu ikka, on praht. Siiskisiiski, varemeplatsid on tublisti kokku kuivanud ja ma saan kylvata nii mõnedki sajad ruutmeetrid uut muru kohe lähipäevil, kui vihma tuleb.





Yks pilt graatsilisest posti otsas seisjast ei ole meie majast, vaid piiriäärsest talust. See iseloomustab hästi uuemate eestlaste põlvkondade suhtumist lammutamisse, mullatöödesse ja kahjuks ka ehitamisse. Aga mina ei nuta, vaid teen lõket.